Практика: Аудирование

Tere, alustame sealt, kus eelmine kord pooleli jäime — normi tõlgendamise meetoditest. Klassikaliselt eristatakse neid nelja: grammatiline, süstemaatiline, ajalooline ja teleoloogiline. Grammatiline tõlgendus küsib, mida sõnad tähendavad tavakeeles. Süstemaatiline küsib, kuidas see säte suhestub ülejäänud seadusega. Ajalooline otsib seadusandja tahet ettevalmistavatest materjalidest. Teleoloogiline küsib, mis on sätte eesmärk. Nüüd — ja see on koht, kus üliõpilastööd tavaliselt eksivad — need neli ei ole astmestik. Ei ole nii, et alustad grammatilisest ja liigud edasi ainult siis, kui esimene vastust ei anna. Praktikas kasutatakse neid korraga ja nende tulemused võivad omavahel vastuollu minna. Mida siis teha? Siin ei ole valemit. Riigikohus on korduvalt öelnud, et sõnastusest ei tohi kaugeneda nii palju, et tulemus muutuks seadusandja jaoks äratundmatuks — aga see on piir, mitte juhis. Toon näite, mis pärineb ühest maksuvaidlusest. Säte rääkis „alalisest tegevuskohast“. Grammatiliselt tähendaks see püsivat ruumi. Eesmärgi järgi aga oli mõte selles, kust majanduslik väärtus tegelikult tuleb, ja seal ei olnud ruum oluline. Kohus läks eesmärgi järgi. Vastupidiseid näiteid on samuti — karistusõiguses näiteks kaalub sõnastus peaaegu alati eesmärgi üles, sest määratletusnõue on seal rangem. Lisan veel ühe tähelepaneku, mida eksamitöödes peaaegu kunagi ei kohta: see loetelu ei ole ammendav. Euroopa Liidu õiguse mõjul on juurde tulnud kooskõlaline tõlgendamine, mis nõuab siseriikliku normi lugemist direktiivi valguses, ja see ei mahu ühegi nelja klassikalise meetodi alla puhtalt. Ja see viibki meid tänase peamise punktini: tõlgendusmeetodi valik ei ole neutraalne tehniline otsus, vaid sõltub õigusharust. Kes seda ei arvesta, see rakendab tsiviilõiguslikku loogikat kohas, kus see ei kehti.

JUHT: Neljapäevane töönädal — katsed on tehtud, tulemused on avaldatud, vaidlus käib edasi. Katrin Sepp, teie olete seda toetanud. KATRIN: Olen, aga tahan kohe ühe asja paika panna, sest seda moonutatakse pidevalt. Jutt ei ole neljast päevast sama palgaga ja sama tööhulgaga. Jutt on töökorralduse ümbertegemisest nii, et sama tulemus saavutataks lühema ajaga, ja katsetes, mis õnnestusid, tehti seda koosolekute kärpimisega. JUHT: Toomas Rand? TOOMAS: Katrin räägib katsetest, kuhu ettevõtted astusid vabatahtlikult. Need olid organisatsioonid, kus oli juba algusest peale palju raisatud aega ümber korraldada. Minu vastuväide ei ole, et see ei tööta — mõnes kohas töötab. Vastuväide on üldistamine. Haiglas, koolis, bussijuhtimisel ei ole koosolekuid, mida ära jätta. Seal tähendab lühem nädal lihtsalt seda, et vaja on rohkem inimesi, keda praegu ei ole. KATRIN: Selles on tal õigus ja ma ei ole kunagi väitnud vastupidist. Aga just seetõttu ei tohiks seda kehtestada seadusega ühetaoliselt. Minu ettepanek on, et riik toetaks üleminekut seal, kus see on võimalik, ja jätaks ülejäänu rahule. TOOMAS: Siis me vaidleme vähem, kui tundub. Mina olen vastu kohustuslikule mudelile, mitte katsetamisele. Aga ma lisan ühe hoiatuse: kui osa sektoreid läheb üle ja osa ei saa, siis tekib tööjõu liikumine just sealt, kus puudus on niigi kõige suurem. Seda küsimust ei ole ükski katse siiani mõõtnud. JUHT: Ja selle tõdemusega me täna lõpetame.